Tänase hommiku kohta ei ole mul mitte ühtki head sõna ütelda. Nii kõva tuult ja nii auklikku ei ole mina siin veel tundnud. Keskmisel eesti järvel on ka tuul stabiilsem. Nelikaks oli selgelt palju ja chop erakordselt rõve ja hakkas meenutama Pringit. Laguunis sees. Tshainikud olid ka hankinud väiksemad purjed ja rippusid nüüd silmad punnis peas hammastega poomi küljes.
Jube äge. Kuna mul oli nii kehv tunne, siis tegin mõne triibuvennaga võidu. Natuke parandas mu kehva tuju, see et mul oli palju parem nurk ja kiirus, kui enamikel inglise ja saksa triibumeestel.
Öösel nägin unes spocke ja grubbysid aga see kohutav chop koos ülepurjestusega ei lubanud mul isegi vulcanit harjutada. Kohe väänasin jala ära. Siis läksin kaldale, võtsin seebika ja läksin pildistama. Ei tea kas midagi välja ka tuli. Fotokas jäi Jussi kätte. Nüüd aga läks mul tuju heaks, sest kõik eestlased, kes kalda poole tulid proovisid midagi. Erno muidugi tegi vabalt spocki, vulcanit, skipperit ja speedloopi. See pole enam kellelegi üllatus. Aga noored kutid panid ka ägedalt ja Tony sai mitmel vulcani katsel laua 180 kraadi ringi. Seda ei saanud kahjuks öelda Jussi kohta, kes ka kõvasti üritas. Aga Juss oli tubli mees ja andis mulle enda kamasid proovida. Jalaasad olid mulle suured ja poom imelikult viltu purje peal ja laua peal mingid kummalised tähed, jott ja pee, aga kõigest hoolimatta õnnestus mul üks vulcani katse peaaegu.
See tegi hea tunde sisse, nii et läksin oma kamade järele. Panin nüüd 5,7 kuna oli pisut langenud. Ja kannataski sõita. Siiski oli chop nii vastik, et enam ühtegiu välja ei tulnud. Sain ka aru, et käed jalad on väsinud ja ainuke lootus vulcan korralikult teha on mul siis kui satub vaiksem puhang ja siledam vesi ette. Siiski ühe sain veel nii, et laud jäi serva peale vette uuel halsil. Väänlesin ta siiski lõpuni ära. Jalgadel oli valus.
Kahjuks puhub homme jälle. Ja ülehomme.