Sel aastal mingi neljas kord vees ja teist korda lainelauaga.
   Neetud Vääna kaamera oli jälle maas ja selles mul ei ole küll kedagi süüdistada peale iseenda. Ei ole vaja torkida asju mis kasvõi hädapärast töötavad. Tegelikult oligi hea, sest tööl olla on infopimeduses rahulikum. Samuti on Vääna kaamera ja seierid palju paremad ilmaennustajad kui näiteks windguru. Kui nad koos maha kukuvad, siis on järgmise 5 päeva jooksul sõiduilma oodata.

Penny eelmine päev Ristnas muudkui otsis ja otsis midagi ja lõpuks ei leidnudki. Mina täna Väänas muudkui ootasin ja ootasin lainet ja ei jõudnudki ära oodata. Umbes nii nagu selles Vinni Puhhi Peegelpõranda laulus, et laenutas pornofilmi ja tüdrukuid ei tulnudki ekraanile. Õnneks päris nii hull ei olnud, paar korda sai endale laine välja mõeldud ja mõned veivamist meenutavad liigutused tehtud. Vahest sai väikseid hüppeid ka teha. Positiivse külje peale saab kanda, et vesi on minusuguse külmavarese jaoks piisavalt soe, et lahtise peopesaga sõrmikutega sõidetud saab. Kõige positiivsem oli muidugi, et kardaan läks pooleks kalda ees, mitte väljas merel.

Põhimõtteliselt ütlesid Taavi ja Penny juba kõik ära. Ja ma võtan see aasta endale motoks vähem jahuda ja rohkem tegusid teha. Ehk siis peavaenlase alistamise. Täna siiski sellega algust ei saanud tehtud Nii külm oli, et pea valutas ilma vastu vett peksmatagi. Muidu paar mõnusat hüpet, üks võttis päris õõnsaks seest ja natuke lainesõitu. Nii lühikese sessiooni kohta palju positiivset emotsiooni.

Jube hea oli. Tuul oli, laine oli. Peavalu oli ka. Õllejoomine hakkab juba surfamist segama, peab vist midagi ette võtma ainult ei tea mida? Hüpekaid oli eriti hommikupoole igal hetkel vabalt võtta ja sai päris kõrgele põrgatud. Veivata sai ka aga eelmine kord oli (pea kaks kuud tagasi!) nagu mõnusam. Veivamise ja hüppamise ajal sai adrenaliin peavalust võitu ja päris normaalne tunne oli. Seevastu merele välja triipu sõites iga chop põrutas ajudele nagu kuvaldaga.
Kogu see lugu kestis ainult kuskil tund aega, siis keeras onshoreks ja kukkus ära ka. Aga tunne jäi ülimõnus. Külm ka ei olnud.

  Nii hea oli olla. Pärast veest väljatulekut ja asjade kokkupanekut olin veel tükk aega mere ääres kaldal, kallistasin üht puud ja ajasin Taavi ja Ahtoga juttu. Pärast käisin kiirelt saunast läbi ja sõitsin koju. Nii hea oli olla ehki masu tõttu juhtus vist esimest korda elus selline asi, et ma ei joonud õlut pärast surfi. Ikkagi nii hea oli olla.

Väikesest peast arvasin, tuul tekib sellest, et puud liigutavad oksi. Ja ega see polegi halvem teooria kui mõni teine. Sest kuidas saab olla, et täpselt ühe ja sama prognoosiga kord saab kihutada 4,7 ja väikese lauaga ja teinekord istuda päev läbi rannas, võtta päikest ja lobiseda. Täna siis puud liigutasid oksi väikeste kamade jaoks kuskil tunni jagu, millest mul õnnestus osa saada pool tundi. Lainet hakkas ka tekkima, hüppamiseks vähemalt. Ja siis ta tuli. Seisis seal rannas kurjakuulutavalt oma rohelise purjega. Ehmatades viskasin pilgu taevasse ja nii oligi. Sekundiga tekkisid mingid tumedad pilved, hakkas tibutama ja tuul kukkus.
Siiski vihma on ka vaja, sest siis lähevad puud lehte ja nii teevad oksad juba palju kõvemat tuult.
Ja kes ütles, et majandussurutis ainult halb asi on? Minul on noorpõlve 63kg jälle käes nagu lupsti, mistõttu õnnestus ka ennast 4,7ga aegajalt käima tõmmata. Samal ajal eelpool mainitud tuuletapjast härrasmees 5,3ga tiksus järjekindlalt merele täpiks ja siis ujus tagasi. Mul on selle kohta ka oma teooria. Ma arvan, et ta ei oska hästi pauti ja jibe teha, siis ta sõidab nii kaugele, et keegi ei näeks kuidas ta seal koperdab ringi pöörates.
Aga kokkuvõttes oli ikkagi tore ja suhteliselt soe. Minusugune külmavares sai hakkama lahtiste sõrmikutega. Keegi oli isegi lühikeste varrukatega. Õudne.

Päike, vesi 4 kraadi, õhk veidi soojem. Kurss side-on ja pangalt jäneseid vaadates selge 90L laua ja viis koma.. purje  ilm. Mõlemad endiselt katki. Seega siis 102 ja 4,7.  Tiksuma ei pidanud, eriti. Veivata ei saanud, hüpata küll. Siiski lõpus hakkas ka lainet moodustama. Positiivne oli kinda valik. Erki soovitusel lahtise peopesaga sõrmiku peale tõmbasin kõige suurema nr. kollaseid kummikaid. Käsi ei väsinud. Algul hakkas veidi külm, sest teipida ei viitsinud. Pärast käte ülessoojendamist oli juba väga lõbus. Ja nii sai siis triibutatud ja jibe ja pauti harjutatud. Näol oli ühel halsil sõites külm aga muidu oli selline fun fun fun. Põhiline on see, et järjekordne talv on üle elatud ja vaesele ajale kohaselt ilma soojamaa või suusareisita.

    Ega kui ikka kaks kuud järjest õlut limpsides tugitoolis vedelada, polegi erilist vormi oodata. Aga nii pika aja peale tekib selline soov surfata, mis saab tugevamaks isegi korralikust pohmellist, kolme kraadisest õhu ja 0,9 (EMHI järgi) kraadisest vee temperatuurist. Minusugune vana peer ajab siis shorty peale talvekalipso, ostab uhiuued soojad sussid ja kollased kindad ning võtab peavalu vastu ibukat.

4 triipu merele ja tagasi. Pool tundi adrenaliini, hirmu, austust loodusjõudude vastu. Sellist veemasside liikumist pole  viimaste aastate jooksul enam näinud. Võimas. Kahju ainult, et ise selliseks vanaks peeruks olen muutunud.

 Pühapäev.
Vääna metsaalune oli jahimehi ja parkla Kaljo Andrese kisa täis. Räuskas seal koleda häälega ja lubas mulle lõuga sõita, et mina valetavat, et eile hea oli olnud.