Assa raks!! Vot sellist Väänat olemegi tahtnud. Ehki hommikul, kui poodi kohvi järele sõitsin, panga pealt eriti meeliülendavat vaadet ei avanenud, oli kaks tundi hiljem lainetsoon juba päris kaugele merele nihkunud. Suund oli sideshore, kerge aktsendiga sideoffi poole. Seega küll puhanguline, kuid sõita kannatas. Enamasti tuli kaldaääres tiksuda, kuid juba keskmises tsoonis oli tegemist, et purjest kinni hoida ja hüppeid maha suruda. Taga väljas oli tuul kohati nii raju, et veestardi tegemine valmistas mulle päris suurt vaeva.
Täna ei tulnud mõttessegi midagi proovida. Tegelikult valetan. Proovisin küll. Miljon korda proovisin mürakatesse mitte sisse käia. Enamasti õnnestus, kuid päris tihti olin sunnitud seda looduse ilu liiga lähedalt vaatama. Kord viibisin Väga Suures Rullis koos kellegi kaasnautlejaga. Tema karjus adrenaliinist, mis hirmus ja näitas mulle ülestõstetud põialt. Tuli endalgi meelde, kuidas vanasti keset kollidetsooni sissekukkudes sai asjadest kõvasti kinni hoitud ja paar minutit lihtsalt istutud ja veemassiivide mängu vaadatud. Kõrvad olid pärast tükk aega veel kurdid. Ehh, tänapäeval pole aga seda rammu enam kätes. Ja peas räägib ka koguaeg mingi hääl ellujäämisest ja töölkäimisest ja perekonnast. Vanadus. Hoolimata tänase päeva kehvavõitu saldost – paar tabletoppi ja mõned õnnestunud veivamised, jääb see päev ilmselt kauemaks meelde. Oh need lained! Midagi nii ilusat ei ole juba tükk aega nähtud.