Oi jah. Nüüd olen jätnud nii mõnedki korrad head freestyle ilmad sõitmata. Ikka selleks, et saaks lainet ja forwardi tunne ära ei kaoks. Ja tuult vahetevahel jätkub isegi tööinimese jaoks ja koduses Väänaski. LE ja Penny sõidavad muidugi pidevalt Räpina-Ristna Ekspressiga ja nagu ma kuulnud olen enne kedagi kaldale ei lasta kui forward või mõni hullem asi tehtud on.
Noh aga mina olen siin ka rahul. Kurss on küll tavaliselt pigem on- kui sideshore aga õhku karata ikka saab ja mõnedki tiirud olen koos asjadega õhus teinud.Ükskord küll panin ainult triipu aga siis oli ikka eriti nilbe puhanguline otse sisse tuul ja pudrune laine. Vesi haises jubedalt ning forwardi treenimise asemel oleks tahtnud pigem oksendada.
Üks teine kord olid tingimused tunduvalt paremad, nii et sai väikese lauaga sõita aga õiget tunnet nagu ei olnud. Kuid Tõnu sõitis mulle heas kohas vastu ja siis oli muidugi vaja hirmsasti näidata ja nii ma jälle ühe tiiru kirja sain. Maandumine on ikka jalad aasadest väljas ja pea peale, nii et päris valus on. Kiiver ja vest on kindlasti head põrutusvastased vahendid aga kiivri ostmiseks raha pole ja mu supermani vesti üle ilkusid teised aastaid tagasi nii kõvasti, et alles nüüd hakkan sellest üle saama. Tänapäeval peab surfar ikka cool välja nägema. Igasugused kaitsevahendid on out, in on aga poolpikad blondeeritud pede soengud ja võimlemisdresside kandmine kalipso peal.
Sellel päeval sooritasin aga ikka tõsisema forwardi katse ka. Võtsin julguse kokku ja tegin asja korralikuma laine pealt, mitte 20cm chopist. Vot see oli juba lahedam tunne, ei meenutanudki enam õhus tehtud katapulti. Tegin muidugi palju valesti aga kõige suurem viga oli ilmselt vahtima jääda laua nina, et vaata kui kõrgel ma olen ja ägedalt keeran! Aga ilmselt kõrguse tõttu keeras laud siiski enamuse ringist ära ja kui ma maandusin (taaskord jalad aasadest väljas) lõin kõrva ainult õige pisut ära.
Siis oli see kord kui peaaegu kõik läksid sel hetkel ära kui mina kohale jõudsin. Päris pikalt sai mõeldud ja pilvi ning puuoksi vahitud, enne kui suured asjad kokku panin ja otse alla supelranna poole lasin. Poole ajast sai ikka glissi, kuid alati seal kus laineid polnud. Ebaõnnestus nii veivamine, kui hüppamine, f - asjast rääkimata. Jõudsin juba paarkümmend meetrit asju alumisest rannast ülespoole tassida, kui mingi imepilv kohale jõudis. Riskisin, minnes tagasi vette ja sain kohe glissi. Oh mis äge tunne. Kõik oli nii hea järsku. Ja enne oli nii sitt! Tundsin, vist esmakordselt suurte kamade puhul, et kogu pakett (asjad ja mina) töötavad koos. Siis tulid 1,5 triibu jooksul üks hea bottom ja cutback, tabletop ja forwardi katse. Ikka jalad väljas aga haiget ei saanud ja midagi hakkaks justkui koitma. Ja nii hea tunne oli järsku. Vihma sadas horisontaalis aga olla oli nii hea. Auto oli kilomeeter vastutuult aga olla oli nii hea. Kahju ainult, et backi ei proovinud. Tingimused olid ideaalsed, lihtsalt pähe ei tulnud. Olla oli nii hea. Ja veel. Tuul järjest tugevnes ja mõningase krüssamise järel jõudsin õige ranna kohale glissates tagasi. Sel hetkel tuul kustus justkui lülitist keeratult. Tundus, et vahest on keegi kuskil kõrgel ka ühe vaese töölkäiva surfari poolt..