4 triipu merele ja tagasi. Pool tundi adrenaliini, hirmu, austust loodusjõudude vastu. Sellist veemasside liikumist pole viimaste aastate jooksul enam näinud. Võimas. Kahju ainult, et ise selliseks vanaks peeruks olen muutunud.
Pole enam seda rammu kätes. Kõik hüpped surusin maha ja veivamisest tegin umbes 0,5 korda. Hahaa! Aga vaade oli ilus ja ka kohutav. Tegelikult kohutavalt ilus! Eriti õudne oli kui neljandal triibul välja sõites kerkis silme ette mastikõrgune ligi 90 kraadine sein. Kuskilt mööda ei olnud enam minna. Ka chicken jibe ei jõudnud ega oleks niikuinii suutnud ära teha. Isegi kopsudesse õhku tõmmata ei taibanud. Aga mingi ime läbi sain üle ja kukkusin sisse alles siis kui mürin juba möödumas ja rong alt läinud oli. Teine vagun muidugi oli kohe peale tulemas aga õnneks sain kiiresti laua peale tagasi ja eemale sellest jubedast kohast. Kaldale ära tulles naersin totakalt, silmad suured peas. Tunne oli nagu väikese poisina vene aja lõpus kui esimest korda Soome sain. Millised asjad seal küll mänguasja poodides olid! Aga osta neid ei saanud sest raha ei olnud.
Tegelikult võiks enda õigustuseks öelda ka seda, et nelikomaseitse oli kalda ees vähe ja väljas väga palju. Et lainevahed olid lühikesed ja hirmus chopised sellise kursi kohta. Aga milleks ennast petta.
Igal juhul kõik kes täna peal käisid on eri kuradi kõvad mehed ja naised.