Tänase ülimõnusa Vääna eest olen küll Pennyle tänu võlgu. Ise poleks sellise piiripealse onshore prognoosiga mingil juhul sõitma läinud. Aga Penny agitatsiooni tulemusel avanes kuskil kuue paiku panga pealt vägagi meeldiv vaade. Üllatuslikult palju rahvast oli kohal. Tagumine parkla oli poolest saati täis.
Läksin peale 5.6ga ehki oli selge, et ka 4,7 oleks minu kaaluga ( olen kõvasti alla võtnud, pole lihtsalt raha, et süüa osta) enamuse ajast glissanud. Siiski eelmisest korrast 3,7ga tiksumisest arvasin, et parem olgu üle kui puudu. Ja nii ta onshorega vist mõistlik ongi.
Glissi sai kohe kalda ees, hüpekaid oli piisavalt ja ilmselt ülepurjestuse tõttu oli ka nurk talutav. Mida õhtupoole aeg läks seda suuremaks ja ilusamaks muutus ka laine. Ja hüppamise nälg oli niivõrd suur, et õhku karata sai igast vähegi parema nurga all ette juhtunud 20 cm lainehakatisest kui ka poole masti kõrgustest mürakatest. Tabletoppi üritasin paugutada ja mõned korrad tuli vist isegi välja ja päris kõrgelt. Niisama hüpped siiski väga kõrgeks ei läinud ehki tegin, mis suutsin. 5,6 on ikka nats kohmakas käes. Siiski teisele korrusele ikka pääsesin, kolmandale aga mitte. Tean seda kuna kuskil teise ja kolmanda vahepeal tekib mul kõrguse kartus.
Ka veivamine oli sellise kursi kohta lausa suurepärane. Kahjuks onshorega pikemalt veivamisega kaob kõrgus kiiresti. Seega piirdusin ühe, kahe bottomi ja cutbackiga lainelt. Noh enamasti kukkus ta ka peale seda kokku.
Vahepeal veetsin vee sees aega, sättisin trapetsi otsi ja vaatasin millega teised tegelesid. Üks mulle tundmatu tüüp põrutas minu kõrvalt otse taevasse nagu nato hävitaja. Seda oli nii äge vaadata, et pistsin kisama ja huilgama. Selle peale tüüp natuke ehmatas ja pani katapulti. Läksin kiiresti minema. Siis nägin Barabanovi forwardit. See oli nii ilus ja kõrge, et ma ei tundnud isegi kadedust. Himma pani ka forwardit. Endal ei olnud täna isegi sellist mõtet peas. Üleüldse mind enam see asi ei ahista. Tähtis on siiski sõidust mõnu tunda, mitte närve kulutada. Ja mõnu sai tõesti kõvasti. Isegi nii kõvasti, et hämaruses vihmasajus veest välja ronides tuli laulujupp (minu õpetaja koolis kõige parem on!) iseenesest suust välja. Kitemehed vaatasid imeliku pilguga.
Peamine on aga see, et Vääna andis täna tõelise lainehoiatuse. Vara veel on seda kohta maha kanda. Saab näha mis järgnevatel päevadel juhtuma hakkab.
Ja veel kord- AITÄH PENNY!