Vanasti, kui sõitsime Virgoga talvel Pringis ja Pennyga kevadel ning sügisel nautisime torme Väänas ja isegi südasuvel sai aegajalt viieste purjedega 3-4meetriste lainete vahel hullatud, oli elu mõistagi ilusam. Nüüdsel ajal aga tundub, et Väänas on tuult ainult sügiseti ja siis ka liiga palju. Eh, pole enam seda rammu kätes!
Seekord aga sõitsime Penny juurest koos Tonyga (kelle muusikaline maitse on Penny omast igaljuhul parem!!) ning teises autos Kris ja Epp Vääna poole suurte lootustega. Kohale jõudes saime teada, et terve päev puhus hästi aga meile jäid riismed. Siiski sai veel paariks triibuks glissi ja Penny näitas mulle ponchi katseid, mida oli väga ilus vaadata. Huvitav, et pärast kümmet aastat surfi, tekitavad teiste (ja vahest endagi!) saavutused mul endiselt nii meeliülendavaid emotsioone!
Täna jõudsin aga ühele olulisele järeldusele: eriti nõme on töölkäimise tõttu surfamisest ilma jääda. Veel nõmedam on aga kui sa tööl ei käi aga ikka sõita ei saa!
Ja loomulikult hakkas tuul puhuma just siis, kui me vihmast tilkudes olime asjad kokku saanud ja hämaras kodu poole hakkasime sõitma.