Seekord oli siis selline riskivaba nädalavahetus plaanitud, et läksime joodikutest sõpradega Haapsalu lähistele grillima. Igaks juhuks mul asjad ka katusel ning laupäeva hommikul oli tervis niivõrd hea, et käisin nii Topus kui Rohukülas tuult vaatamas. Topus pold midagi aga Rohulülas mingite freeride kamadega ikka sõideti. Keerasin auto ringi ja ostsin kohalikust poest hoopis veini. Ja nii see päev lõbusalt mööda läkski, kui olin juba magama minemas. Järsku helistab Penny ja ütleb, et me korjame su 5 minuti pärast peale ja läheme Ristnasse.
Et Marti ja Lais ja Juss ja Alar on ka! Ja Volots hoiab praami kinni. Mis mul selle peale oligi öelda või teha. Kobisesin midagi Triinule hingesugulastest. Sõbrad mölisesid ja lubasid tappa anda, eided sisistasid. Päh! Mis siin uudist. Ja juba langeski aparell me järel kinni. Ja laevas ning Jussi kosmoselaevas võtsin veel õlut peale, nii et järgmine hommik oli elu üks raskemaid pohmelle. Pool päeva käisin ma telgist väljas ainult selleks, et mändide najal oksendada. Ja ma võtsin õige mitu tõotust vastu sel hommikul/pärastlõunal. Mitte kunagi enam juua oli kõige leebem nendest. Ja ennäe - kuskil kella kahe paiku liigutan pead ja ta ei tahagi lõhkeda!
Ja siis kuulsin Laisi rääkimas Volotsile, et ta tõmbas peale! Selle võlusõna tulemusel roomasin mina ka telgist välja ja asusin rigama. Pohmell taandus pea piirkonnast silmnähtavalt aga keha väriseses ikkagi kui sült. Siiski vaatasin, et lained on küllaltki väikesed ja võrreldes Väänaga on lebo, mis lebo. Ja nii hea ja lihtne ja mõnus on sellise side-off kursiga bottomisse minna ja kiirus sugugi ei kao. Ja cutbacki minnes vaatad läbi purje ja vana ning teipi täis puri ei paista eriti läbi. Alles tagasi alla keerates saad aru, et päkapikulaine on end meeldivaks logohigh`ks üles kruttinud! Ja siis, sellel hekel, andestad oma lauale kõik puudujäägid siledas vees, endale joomarluse, sõpradele lühinägelikuse, maailmale ebaõigluse. Ja tõeline rahu ja õnn on veepeal... Ja siis näed neid kive..
Aga puhtaks veivamiseks on Ristna põhjalaht parem kui Vääna. Seda on mul valus öelda aga tõsi ta on. Hüpata on aga jälle Väänas palju parem. Siiski minu vorm ei lubanud ei hüpata ega pikemalt veivata. Läksin peagi kaldale ära Pennyle, kes filmis ja pildistas, seltsiks. Päris äge oli teisi, eriti Arpsi ja Jussi veivamist, vaadata. Tavapärasest erinev oli siiski see, et Penny jõi ja mölises, mina olin seekord päris tasa.
Tagasiteel praami peal aga vaatasime tehtud videot ning kuna teised hakkasid õlut jooma, pidin ka mina hommikul antud tõotust murdma. Õiglaselt tabas mind selle eest nädal aega kestev hambavalu.
Juss aga tundis ilmselt, et pole oma veivamisega meil piisavalt meelt lahutanud. Kaks minutit enne praamilt lahkumist otsustas ta tassi kohvi osta ja, et Laevakompaniile ikka kahjumit tekitada võttis tassi kaasa. Nii ta läks auto juurde, ühes käes kohv ja teises läpakas. Uste avamiseks asetas ta läpaka auto katusele aga kohvikruus püsis kindlalt käes. Me Pennyga veel naersime, et kindlasti unustab ta läppari katusele. Noh ja saimegi laevalt maha ja esimese kiirenduse peal kostis katuselt kolin.
Tagasiteel aga ostsime õlut juurde ning meeleolu muutus päris ülevaks kui järsku tuli autoraadiost nii hea lugu, et andsin endale oma tõotuste murdmise andeks ja tõdesin, et kui saaks seda nädalavahetust uuesti korrata, teeks kõik samamoodi!