Sel aastal mingi neljas kord vees ja teist korda lainelauaga.
Neetud Vääna kaamera oli jälle maas ja selles mul ei ole küll kedagi süüdistada peale iseenda. Ei ole vaja torkida asju mis kasvõi hädapärast töötavad. Tegelikult oligi hea, sest tööl olla on infopimeduses rahulikum. Samuti on Vääna kaamera ja seierid palju paremad ilmaennustajad kui näiteks windguru. Kui nad koos maha kukuvad, siis on järgmise 5 päeva jooksul sõiduilma oodata.
Õnneks on mõnedel meist ka silmad kohapeal. Matt helistas ja andis teada, et lained on täitsa head. Ja kui ma pool 6 randa jõudsin oli ta juba väljas aga Inga koos oma sõbraga liuglesid veel ilusasti lainetel. Ja päike paistis ja vesi oli soe ja see väike adru lehk teeb värske vaha lõhna su lainelaua peal veel eriti meeldivaks.
Lained olid täitsa olemas ning vahest sain isegi üsna kvaliteetseid isendeid kinni püüda. Õnnestus sõita ka poolpikki lainet, mitte ainult sirgelt alla ja seda mõlemile poole. Aga mingist korralikust bottomturnist või cutbackist ei tasu veel niipea unistada. Siiski see peab võimalik olema, sest olen näinud Matti (päris lähedalt) ja Ingat (silmanurgast ja kaugemalt) neid imevigureid sooritamas. Ja nagu Robby mulle kaldal ütles: "Tuleta meelde kui võimatu tundus alguses (purjelaual) jalgade aasa panemine!"
Ühel katsel siiski suutsin mingeid päkapiku bottomeid ja cutbacke paar tükki üksteise otsa laduda. Need keerasid mingi 45 kraadi ja kõige lähedasem asi millega neid võrrelda võiks olla rulaga "tõksimine" nagu vanasti seda nimetasime. Ehk siis mitte ei veetud kaari asfaldile vaid raskust tagajalale paigutades tulid esirattad maapealt igal pöördel lahti ja niimoodi siis puusadega väänlesid. Aga see toimus vaid ühel lainel ja edasi ma proovisin ja proovisin ja midagi ei tulnud enam.
Aga siis ma ootasin ja ootasin oma viimast lainet, millega kaldani välja sõita ja jõudsingi ära oodata. Ajastus läks koba peale täppi ja nüüd ma olin püsti laua peal, õigel ajal õiges kohas. Ja sai sõita lainest alla mitte laine ees ning see asi ei vajunud vahuseks kokku ka. Pean ülema, et see tunne oli nii äge, et ei hakanud proovimagi mingit bottomit aretama vaid sõitsin lihtsalt poolviltu "mäest" alla. Kui selliseid laineid õpiks rohkem kinni püüdma siis võiks juba reaalselt mõelda päris surfile.
Kaldal kui asjad juba autos jõudis Penny pärale aga minul ei olnud enam rammu kätes ehki väga tahtsin temaga koos sõita. Ja tagantjärele tarkusena oleksin pidanud sinna jääma, sest värske info mida Penny mulle selle jutu kirjutamise ajal jagas oli väga kadedakstegev ehki sama rõõmustav.
Ja kokkuvõtteks nüüd kui seda kirjutan mängib "muusikakeskuses" Beach Boys´i album Surfer Girl. No sihuke California feeling tekkis täna. Julgen soovitada teistelegi. Catch a wave! Polegi paha ühe sinise esmaspäeva kohta.