Arvasin, et kella kolmest, kui ennustuse järgi loodesse keerab, hakkab ka puhuma. Seega läksin varakult kohale, keerasin end pilliroovaalule kerra, võtsin õllekõhule päikest ja lugesin raamatut. Natuke enne kolme piilusin mere poole ja suureks kohkumuseks nägin kuidas üks Topu loco glissi sai ja vulcanit tegi!
Helistasin ruttu kõigile, kel telefon töötas ja jooksin rigama. Kui asjadega valmis jõudsin, oli keeranud nagu kella järgi loodesse. Oli siiski nii nõrk, et sain vaid paaril korral end käima pumbatud. Käisin tuult ka tagapool otsimas ja kui seal puhuski meeter rohkem, siis glissi ikkagi ei saanud. Tuul kustus hoopis nii ära, et viimased paar, kolmsada meetrit tuli lauda enda järel vedada. Tunne oli nagu formulistidel Euroopakatel. Õnneks on Topus praegi nii madal vesi.
Seoses madala veega panin tähele hulgaliselt ohtlikke kivikarisid otse parimal sõidukursil! Lisaks avastasin ka uue roostes raudtoru selle vana toru lähedal. Keegi naljamees oli sinna veel kõvasti okastraati ümber kerinud.
Ka tapjakajakad olid kohal ja pikkeerisid usinasti mu purje suunas. Osad linnud värisesid seejuures kummaliselt ja pasandasid koguaeg ja justkui köhisid. Tea, kas linnugripp?
Muidu aga on eestimaine loodus nii ilus, et suvel siit küll kuhugi ära ei taha..