Põhimõtteliselt on üks kindel võimalus Ristna ilma ennustamiseks. Kui on teada, et allakirjutanu on Ristna minemas ja kaine, siis võivad ülejäänud inimesed rahulikult koju jääda kuna mingi jama on sellisel juhul garanteeritud. Tavaliselt kas pole tuult, või sajab rahet, või on mingi muu kala. Seekord tuult oli täitsa piisavalt ja päikegi paistis ent lainet ei mingit. Seetõttu ähvardasid "sõbrad" mulle isegi peksa anda, mistõttu sõitsin nendest igaksjuhuks ohutus kauguses.
Nagu öeldud, tuul oli meeldivalt ühtlane ja puhus viiestele purjedele. Vesi oli suht soe, kõik peale minu sõitsid paljaste kätega ja Pennyl olid isegi katkised suvesussid jala otsas. Mina aga vanale peerule kohaselt toppisin endale igasugu neopreensärke kalipso alla ja kollased kummikindad kätte. Sellest hoolimatta hakkasid jalad lõpuks tundetuks muutuma, mistõttu mul ühtegi asja välja ei tulnudki! Jah, ainult selle pärast, küll muidu oleks lammutanud...
Aga hoolimatta pudrupõllust (või just tänu sellele!) jäi päevast positiivne tunne sisse. Ilmselt mingi areng siiski on toimunud, kui suutsin sellises chopis ühe vulcani peaaegu ära teha. Ja hakkasin esimest korda ka paremal halsil vulcanit proovima. Parimatel katsetel keeras laud oma veerand pööret ära. Asi seegi, enamasti ei suuda ma paremal halsil chop hoppigi teha. Grubby oli hoolimatta Penny õpetustest lootusetu. Ei saanud üldse lauda veest kätte. Ilmselt ei oska see Penny ikka õieti õpetada...
Ja siis suure vihaga vägistasin ühe forwardi katse. See äge tunne oli juba meelest läinud, kuidas asjad pöördesse lähevad, justkui lõbustuspargi karussellil. Aga see valu, mis kohe järgnes kui ma pea vette ära lõin, ei läinudki seekord üle enne kui ma kolm õlut ära olin joonud. Aga sellisest chopist polegi varem forwardit proovinud, saavutus seegi!
Õhtul istusime Penny ja Liisi Haapsalu residentsis, jõime, sõime ja vaatasime Jääaeg kahte. Arbo tegi meile nalja, rääkides lõbusaid lugusid oma elust.
Ahjaa. Seapraad on sel aastal kehvem kui eelmisel ja Jääaeg kaks pole ka nii hea kui esimene osa.