Jõudsin suhteliselt vara tavalisse randa. Kohal oli soomlaste armee Merve(FIN 1) ja Naali(FIN007) ja TaKala`ga eesotsas. Kõik uurisid Gaastramobiili ja ütlesid, et: "mahtava kärry!". Tuult oli niipalju, et välja tuli tiksuda aga alla lainet sai käima. Lasin allatuult alumise ranna poole, kus nägin tuttavaid purjeid paistmas. Keskel läks tuul paremaks ja lained olid igal juhul selle aasta suurimad.
Ei olnud eriti vahva üle vahukollide välja tiksuda. Siiski midagi hirmsat ei juhtunud, kuni jõudsin juba alumisse randa välja. Tuult oli siin vähem kui keskel ning lainete vahe oli oluliselt väiksem, samas mürakate osakaal suurem. Ühel hetkel juhtuski vältimatu ja mittegliseerivates tingimustes murdus üks mürakas otse laua nina kohal. Kolin ja mürin ja vahumöll, mille käigus tagumine käsi kangutati poomi küljest lahti. Ja edasi sattusin sinna, mille kohta Penny nii tabavalat kirjutas, et kus on pime ja kole ja õhku ei ole. Sellel aastal esimest korda! Esimene käsi aga oli endalegi üllatuseks veel poomist kinni hoidmas ja mõne aja pärast kerkisin koos kamadega pinnale. Ja ahmisin õhku. Ja ootasin uut rulli, et uuesti alumisele korrusele sõita nagu sellistes situatsioonides tavaliselt juhtub. Ilmselt aga oli kahe seti vahe, mistõttu mul õnnestus veestart teha ja ära kaldale sõita. Järgnevad 15 minutit lohistasin kamasid mööda liiva ülemise ranna poole ja mõtlesin et, kui kõrgetel hüpetel aeg justkui peatub hetkeks, siis vee all, kus on pime ja kole ja õhku ei ole, jääb ta täitsa seisma. Oma arust olen ma võimeline hinge kinni hoidma peaaegu kaks minutit ja poolteist basseinipikkust ujun ka vee all ära, kuid alati kui VÄÄNA RULL mu kasvõi paariks sekundiks vee alla viib, tunnen, et lämbumine on lähedal.