Hunnik kamasid (Rauli ja Sveni ja minu omad) sai surutud Rauli auto katusele ja sõit läks Virtsu poole lahti. Kuna olen harjunud oma lauda ja purje lihtsalt autosse sisse lükkama, siis polnud mul ka koormarihmi kaasas, mistõttu jäi meil kinnitamine rihmade vähesuse tõttu puudulikuks. Kaks korda tahtsid kamad tee peal katuselt lahkuda. Ilmselt maksis nende sidumisega kaotatud aeg meile ka praamikoha, kuna olime esimene auto, kes maha jäi..Õnneks aga pandi käiku lisapraam, mistõttu kaotasime kõigest tund aega.
Läbi Saaremaa sõites puhus tuul väga kõvasti, mistõttu kartsin, et kamad võivad suureks jääda. Sõrve jõudnud avanes meile meeldiv pilt – nii palju vaba vett pole tükk aega näinud. Päike paistis, ilm oli soe ja tuul puhus kõvasti. Jõudsin oma rigamisega umbes selleks ajaks lõpule kui teised tulid suuremaid purjesid peale panema. Kurb tõsiasi oli see, et offshore tõttu, oli tuul nii puhanguline, et Harku järv tundus selle kõrval paradiisina. Tuul puhus üle 10 meetri umbes 5 sekundit ja siis kukkus nulli peale. Teised oma suuremate laudadega läksid kaugemale merele, kus pisut parem oli. Mina aga sulistasin kaldaäärses vees. Korra püsis tuul niikaua, et jõudsin isegi jalad aasadesse toppida. See aga viis mu nii sügavasse vette, kus jalad enam põhja ei ulatanud. Ja loomulikult ei olnud tuul piisavalt tugev, et veestarti teha, samas aga piisavalt tugev, et mind paarkümmend meetrit avamere poole kanda. Low wind waterstardid ei tulnud käte väsimise ja kerge paanika tõttu välja. Õnneks aga tuli peagi üks puhang, mis mu tagasi laua peale tõstis ja kuidagi tiksusin madalasse vette tagasi. Edasi tegelesin purjekeerutamise ja uimega põhja kündmisega.
Kokkuvõttes jäin reisiga väga rahule. Sai vees käidud, külm ei hakanud kordagi, samuti avastasin, et pikk paus polegi liha liiga suretanud, ehk sama sitt kui olin sügisel, olen ka praegu.