Tundus palju parem. Väike laud ja puri. Viie minuti pärast suur laud ja vana "hea" ART Peak. Kolme minuti pärast istume autos ja ei tea kas nutta või naerda. Robi küsib, et mis teid sinna vette küll ajab. Mina tean. Kui homset tööpäeva ja järgmist paari kuud külma ilma ning taevast sadavat valget sitta ei tuleks ega siis poleks läinudki.
Mingi aja pärast sademed aga vähenesid ja teisest rannast ilmus keegi vaatevälja, kes suure purjega glissas täiega. Läksime ka uuesti peale. Tuul oli väga puhanguline. Minul 90 liitrit ja nelikaks, Pennyl aga New Vawe ja viisseitse. Ta ikka glissas aga mina sain käima ainult selleks, et sooritada üks katapult, kaks väikest hüpet ja ühe vulcani katse. Kusjuures laine kvaliteet oli kohati ikka väga hea. Oleks ainult tuult olnud. Penny laud näeb muuseas altpoolt väga hea välja. See hakkas mulle silma, kui ta kamasid kaldale tassis. Eks kevadel saa seda imetleda ka kõrgel õhus lendamas.
Aga päeva meeldivaimad elamused olid pärast sauna õlut juues. Iga minu kannu kohta võttis Penny ühe lonksu. Istusime ja rääkisime sheipidest, lainetest ning tuulesuundadest. Justkui vanadel headel aegadel. Peale armastatud kaasvõitleja lahkumist jõin end täis ja asusin päevikut kirjutama. Ennast ajab ka naerma kui palju on ühest ülisitast päevast kirjutada!
Oh tuleks see maailmalõpp juba.