Panen siis väikese laua ja rigan viieseitsmest kui avastan, et alt sikutamise ots, üsna katkemise ääre peal on. Seal ma tasapisi vahetan seda nööri, kui puude vahelt tuleb see surfar oma purunenud kuuese purjega. Ahah! Rigan siiski viiest edasi, kuni tuleb Urmas ja ütleb, et tema meelest on küll neljase ilm. Lähme siis koos kaldale kaema. Tatistan ka prooviks õhku, et mõõta mitu knotti ja meetrit puhub. Sama hästi oleksin võinud kivi õhku visata. Vastus oli selge - puhub liiga palju. Järelikult nelikaks ja rull ja ja ujumine ja häbikõnd..
Esimene triip on jube. Surun kõik hüpped maha, kuidagi sõidan keskmisesse tsooni, ja paarist vahumassiivist õnnelikult üle saanud, viskan ruttu purje vette ja sooritan kiire veestardi just sekund enne kui rõve mürin selja taga teadvustab järgmise kiirrongi saabumisest. Kaldal hingeldan kõvasti ja korrigeerin trimmi (loe: tõmban neljakahe ni kõvasti peale et 1/3 purje pinnast moodustub see tühjalt tuules lotendav osa.) Nüüd ilmneb, et mingisugune kontroll tuules loperdava laua üle mul siiski on. Häda aga selles, et kalda ees jääb tsipa väheseks ja koheselt glissi ei saa. Taaskord avastan, et murdlaineist välja sõitmiseks/tiksumiseks on mul suurepärane laud. Hämmastav millistest kollidest on võimalik üle saada. Samas aga vana hea manalateed läinud Fanatic Flyga mäletan, et ma ei üritanud sellise tuulega, nii suuri laineid maha suruda, vaid enamus kolme-nelja meetristest seinadest kujutasid endast väljakutset, et kui kõrgele siit pääseb. Eh, ei ole enam seda rammu kätes.
Mingi aja möödudes hirm aga taandub mõnevõrra ja vahest proovin pisut hüpata ja veivata. Ausalt öeldes (isegi arvesse võttes minu kesiseid oskusi) olid tingimused pigem keskpärased, kui väga head.. Kalda ees oli laine vahe väike ja pooleteistmeetrine vahumass ei kutsu just switchstance-clewfirst`is enda poole sõitma. Siiski sai vahest katsetatud ja oma lollust pesukas istudes kirutud. Keskmises tsoonis, peale hädiste jibede sooritamist, avastasin aga selliseid iludusi, mis tekitasid minus küsimusi, et miks me siin kunagi ei veiva?
Vastus oli: sellepärast, et sinu oskuste juures saavutab laud bottomisse minnes nii suure kiiruse ja hakkab loperdama hoolimatta klaassiledast lainest.
Hüpped olid aga toredad. Kõik neli korda. Kaks korda lendasin päris kõrgele ja alla sadades olin loomulikult liiga vastutuult. Endalegi imestuseks jäin isegi lauale, kuid kuna tuul oli purjest kadunud, saatsid järgnevad lained mind pesumasinasse. Kolmandal hüppel proovisin kohe kalda ees, kus laine kõrgus ei ületanud neljakümmend sentimeetrit ja tuul purje sees tundus justkui kontrolli all olevat, tabletoppi. Noh nii kõrgeid hüppeid oleme kõik teinud isegi viiese ilmadega, kuid nii kontrolli alt väljas donkey kicki/nüüd on küll valus kukkumine hüpet, pole mina küll varem teinud. Neljas hüpe oli aga hoopis kummmaline. Laud lendas iseenest mingisse forwardisarnasesse liikumisse. See aga minu ellujäämis taktikaga aga kooskõlas polnud mistõttu tegin ruttu sheetouti. Ilmselt oli hirm nii suur, et liiga aktiivselt sirutasin tagumise käe välja. Järsku tuli tuul teiselt poolt purje sisse. Vastavalt füüsika seadustele saadeti mind tagasi samasse asendisse kust olin hüpet alustanud. Nüüd ma tean mida jonnipunn või jo-jo tunneb.
Rullis istumine aga väga hull ei olnud. Kasutasin vana head tõmba kopsud õhku täis ja hoia kõvasti kinni kuid lase otsustaval hetkel pisut asju lainele järgi tehnikat. Kerge pettumus/kergendus oli see, kui avastasin, et rull allapoole sugugi ei vii. Üldiselt on väiksemadki lained Väänas saatnud õnnetuid surfareid alumisele korrusele.