Imelik päev. Alguses läksin Harkule! Miks? Sest loll pea on ihule nuhtluseks. Tegelikult läksin Harkule kuna Penny ja Volots olid seal lootes, et kõva kirre jätab hoolimata maatuulest, midagi kuuese purje jaoks ikka järele ning nagu meie hiljutine Katariinakai offshore kogemus näitas on täielik flat alati kaif. Mina jälle lootsin, et Penny tõmbab mu kalipso luku kinni ja siis sõidan Lohusallu. Sel hetkel kui kalipso selga sain oli tugevam puhang ja Volots aeg-ajalt pumpas end glissi. Tuul näitas tugevnemise märke.
Otsustasin siiski peale minna, kuna vesi on Harkul juba palju soojem kui meres. Kõigepealt tuli kaldast 20 meetri kaugusele ujuda, et üldse mingit tuult oleks. Ülestõmbamise ots oli seekord olemas ja seda tuli ka ohtralt kasutada. Mina glissi ei saanud, seega proovisin purje keerutada. Hoolimata täiesti siledast veest avastasin, et 90 liitrine laud jääb minu oskuste juures keerutamiseks pisut väikeseks. Siiski tegin ära upwind 360 ja finfirst helitacki või mingi finfirst asja. Proovisin edutult ka push- ja beattacki. Tegelikult oli päris vahva, kuna vesi oli tõesti soe. Hiljem lasin allatuult teisele poole seda mudaauku, mida inimesed Harku järveks kutsuvad. Kas oligi tuul veidi tõstnud või oli ta jõudnud selle maaga end
koguda, kuid siin sain aegajalt end glissi pumbata. Ühe korra isegi niipalju, et sain korraks mõlemad jalad aasadesse toppida ja optimistlikult vulcanit proovida. Ilmselt tänu tahapoole ja rohkem kokku paigutatud jala-aasadele sain isegi laua veest välja ja õige pisut pööratud. Ühel korral sain veel glissi ja siis proovisin skipperit aga ei tulnud uim veest. Tagasi kaldale krüss otse vastutuult võttis umbes kolmveerand tundi aega, kusjuures viimased paarkümmend meetrit tuli läbida mõistagi ujudes.
Penny, kes oli meid sinna jumalast hüljatud Harku kõrkja- ja mudaparadiisi kamandanud, ei läinud ise vettegi. Ilkus niisama kalda peal ja käskis pumbata. Siiski peab ta kasuks niipalju ütlema, et ta ootas ilusasti ära kuni ma kaldale ujusin. Penny läks edasi Piritale offshore kogemusi otsima, kuid mina asusin oma esialgset plaani teostama, suundudes Lohusalu poole läbi Vääna-Viti tankla, mis on tuntud oma surfarisõbralikkuse poolest ega pahandanud nüüdki kui ma mudast tilkudes sealt paar pilsnerit ostsin.
Lohusalus avanes meeldiv vaade. Oli tavapärane väike lainetsoon ning sellest edasi üsnagi korralik jänes. Penny helistas Piritalt ja ütles, et just praegu kukkus kõik maha. Asusin kibekiirelt rigama. Jõudsin peagi vette, astusin lauale, valmis trapetsisse haakima ja avastasin et trapetsiaasad ei ripu poomi peal mitte alla, vaid turritavad rõõmsasti ülesse. Poom tagurpidi peal! Esimest korda minu elus. Kuna mõistus eriti ei toimi, siis trapetsi otse alla keeramise asemel läksin tagasi kaldale ja panin poomi õigetpidi peale. Veel 15 minutit väärtuslikku glissiaega oli kadunud. Edasi oli aga võrreldes Harkuga päris mõnus, ehki käed külmetasid. Kõik ägedad trikid ja manöövrid jätsin hiljemaks üritades end soojaks sõita. Kirdega Lohusalus sõidad välja paremal halsil, mis pakub päris teravaid laineid hüppamiseks. Ausaltöeldes ei hüpanud ma kordagi vaid kasutasin parema halsi triipu vaid kõrguse võtmiseks. Kavas oli keskenduda ranna poole sõites vulcanitele ja grubbydele. Tagasi kaldapoole sõites kahanes aga tuul niipalju, et polnud suurt muud kui jibe ja pauti teha. Välja minnes, teise triibu lõpul laeva juures, avastasin, et purjekeerutamine tuleb päris surfile tõsiselt kasuks. Kõik paudid (keset laineid) tulid välja ja vaid ükskord käisin jibe tehes sisse. Purjekäsitlus ja arusaamine, mis midagi põhjustab, paranesid oluliselt tänu eelnevale frustratsioonile Harkul. Tuul aga kustus järjest ja nii jäi suurimateks elamusteks kaks aerialjibe/skipperi katset.