Seekord pidin mina see loll olema, kes vette läheb. Tuul oli otse maalt ja seega puhanguline. Ja nõrgem kui eelmine kord. Aegajalt sai hetkeks glissi ka ja siis ma proovisin korra vulcanit. Enamasti aga oli tiksumine ja jääpankadega lollitamine. Penny käskis. Tõnu ja Erki ilkusid kaldal mu üle.
Vesi ja õhk aga olid juba nii soojad, et katkise kindaga (näpud ikka aukudest väljas)hakkas küll hetkeks hirmus külm, kuid peale ülessulamist enam kordagi. Ja jää läheb kohe, kohe minema. Ja pauti harjutasin kah!