Friday, December 30. 2011
Robi
tahtis juba kolmapäevaõhtul saarde rebida, et saaks neljapäeval varakult vette,
aga ma panin pisut tegusat ja otsustasime ikka neljapäevahommikul, 10.30se praamiga, koos teiste „normaalsete“
inimestega minna...,
Robi
võttis siis saed ja lõhkeained kaasa, et me jumala-eest tee peal mõne
mahalangenud puu pärast ei peaks toppama jääma, sest kohutav torm oli end
ilmutanud eelnevalt tema unenäos. Ok, arusaadav, Robi teadvuse( ...ja ka „teaduse“) vastu ei ole
mõtet minna, see on nagu blackhole, ühesõnaga: salapärane!
Ja esimene päästeaktsioon saigi teoks Rohuküla sadamas, kus pidime elustama
Jaanuse auto akut, mis ohjeldamatu disko käiamisel ära kooles. Vedas neil „normaalsetel“ inimestel!
Ristnasse saabudes avanes ühest küljest ilus ja teisest küljes imelik
vaatepilt. Ilus oli laine ja tugev, iseenesestmõistetavalt 3,5m2-sele puhuv tuul,
kuid imelik oli seal enne meid resideeruva kahe Tartu mehe tegevus. Nimelt nad
ei olnudki veel vees ja ei nautinud seda loodusimet, vaid rigasid oma asju nagu
oleks sama praamiga tulnud mis meiegi.
Põhjenduseks öeldi, et „ei viitsinud ennem minna.“ Ok, seltsis segasem, arusaadav! Kuid hiljem oma mõtetes olin valmis ära andma
ma-ei-tea-mida, et saada kasvõi paar tunnikest sellele ajanatukesele lisaks, et
nautida seda massiivi, mida Ristna meile sel päeval pakkus. Parim aastalõpu
kingitus minu elus! Sellist lainet sõitsime vist viimati 2008 aasta suve lõpus,
kui mitte suuremat. Kahju natsa, et ta selline pisut talvine oli, kus seda kummi
kere ümber liialt palju ja suuremosa „surfisensoritest“ ja närvides kinni
katab, et tunnetada seda energiat iga ihukarvaga ja keharakuga. Kunagi hiljuti endale eesmärgiks võetud,
sõita edaspidi lainet ainult selles põhja-lahe parempoolses sektoris, (nn „hirmu-sektor“,kus
tuult on pisut vähe ja laine on mega suur), sai ka seekord ellu viidud, kuigi
päris tihti leidsin end selle lubaduse liialt rutakalt antud olevat, kuid
kohati see ikka tasus end kuhjaga ära. Vaatamata kohati jubedatele vipe
out`idele, mis ma imekombel üle elasin, kamasid kaotamata, suutsin ma sellest
hirmust üle olla, et neid kolle ikka jätkuvalt
sõita üritasin ja mõned ka ülimas eufoorias lõpuni kasutatud said. Hüpete mõtte matsin kohe maha ja keskendusin
enamjaolt lainesõidule, just nende suuremate valimisele ja nende rütmile
pihtasaamisele. Kus ja millise nurga alt neid rünnata, kriitiliste punktide
leidmisele.( Hullu-Robbi muidugi pani
protsessi teistpidi käima, tema hüppas vaid backi, samal ajal kui mina team kõrvalt
jõudsin rahulikult mööda sõita, võite ettekujutada milline oli tema kõrgus sel
hetkel! Täiesti sick, mudafakker!!! Piinlen süümekates, et ei jõudnudki teda
filmida. Anna andeks, sõber! Oled ikkagi mu kangelane! Heheheee....) Ühesõnaga
väga huvitav päev, mis loodetavasti andis olulise osa kogemust juurde. Ja nagu ühes mu lemmiklaulus lauldud: „God
hates a coward, sonny!“. Aitähh kõigile
teistele kangelastele, Penny-,Jaan-,Jaanuš-,Eiko-,Taavi- ja Robi, kes aitasite
jagada seda heldet Ristna-aastalõpukinki ja katta ka seljatagust väga „pimedatel
hetkedel“! Head
vana-aasta lõppu!!!
|
