No küll seekord oli keeruline. Kõigil puudus auto. Niisiis korjas Arbo mind kodust koos kamadega peale. No ja ausõna tahtsin ma minna slallivõistlustele aga just siis kui oleksime Rohukülas pidanud palkide vahele keerama, et võistlusplatsile sõitavajutas Arbo volvol ukselukud kinni ja kimas praamile...ma ei saanud mittemingisugust vastupanu osutada Kriipisin veel klaasi ja palusin et ta mind ei veaks Ristnasse....aga Arbo karmis näos ei liikunud ükski närv...nii jäigi mul slallivõistlustele tulemata. Allles siis kui praamivisiir kinni läks avanesid ukselukud...
kiirelt jõudsin praamidekile ja võtsin hoogu, et üle reelingu hüpata..ja ujuda kaldale võistlustele...kuid just siis murdid mind maha Alar ja Volots, kes nägid mu plaani läbi.
Nii sõingi nuuksudes oma aleksandrikooki ja rüüpasin kohvi peale ...üritades leppida oma kurva saatusega..
Vot tak. Ristnase tuli siis kokku karvaseid ja sulelisi..ja kuuevarbalisi.. ehk meie kalleid lõunanaabreid lätlasi. Meie Arboga pidasime rannas vastu kella poole neljani ja siis ka ruttu vette. Lainet kahjuks eriti palju jällegi kokku ei rullund.
Üks maandutud bäkk mis on üle pika aja esimene tegi meele rõõmsaks, ponchi loopi ja mida hing oskabki rohkem tahta.
Päikseloojangul vaatlesime rannas veel kuidas Alar ja Arbo võtsid lainetest viimast ja lohistasid oma kamad kaldale.
Pihlatalus maitsvat õhtusööki manustades vaatasime videod üle ja varsti saabusid ka meie kallid lõunanaabrid. Saunas käisid nad küll meist eraldi (ilmselt selle varbasündroomi tõttu) Ja kuna palja viina joomine neil tuurid ikka väga ülesse võttis lõpetasime lõbusa muljetevahetamise alles kell 4 hommikul... 2,5 tunni pärast pidime juba ärkama, et hommikusele praamile jõuda
Mõnus. Igatahes jäi kallitele lõunanaabritele hea mulje meie lainesõidukursist ... kuid üks jäi neile arusaamatuks - " A kak võ tam brõgajete ...sdes ze tak mnogo kamen.. ???" millele oli meie vastus " kakie kamni...zdes ze netu kamni..."