Eelmine õhtu sai Tigega, kes hullult vette niheles, kokkulepitud, et täna ronime nagu ikka kevadeti Katariina kaile.
Hommik käes ja keda pole on Tige. Nimelt jäi tema sportlik vorm laupäevaõhtusse. Õnneks helistas Kris, kellele lahkelt ja väga mitmekesiste verbaalsete väljenditega tegin selgeks mis Tigest arvan, ja arvas et tema tuleks küll kampa. Ja nii saigi tehtud.
Kuskil kella ühe paiku olimegi Katariina kail kohal, kus ootas meid ees kaks lohetajat ja üks vene mees, kes aluspükste väel, veinipakk käes seal rannamõnusid nautis. Soovis veel meie kamade hinda teada ja arvas et me oleme jumala normaalsed tegelased.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Katariina kai... hmm esimeseks veeskäiguks pole just kõige uhkem koht. Õnneks meil Krisiga oli aga vabandus olema. Meie aasta algas ju "ÕIGES" kohas - jaanuaris Ristnas. Niisis vabansued olemas ja vette.
Mina 5,7 Manic + Skate ja Kris 4,7 + Skate. Niikaua kui mina sebisin oma jala aasade pealekruvimisega (peale Dahabi polnud seda jõudnud teha) suutis Kris täispoweriga juba pool tundi sõita. Päike pasitis. Kui mina vette jõudsin, lahtised peopesad ja naeratus näol, kukkus tuul ja keeras lõunasse. Kirusin. Õnneks tõstis paarikümne minuti pärast uuesti ja sai normaalselt sõita. Eriti muulivarjus, kus oli sile. Kui aus olla siis miul midagi välja eriti ei tulnud.
Vesi oli meeldivalt jäine aga kätel külm ei hakanud (loe päris tundetuks ei muutunud)
Kris harjutas spocki.. või vähemalt paistis niimoodi ja paremal loopi....paistis niimoodi.
Kokku rassisime kaks tundi, kuni tuule jõud rauges ja saime kaldale tulla. Kuumduss ja McDonalds ja mõnus surfijärgne surin valdas keha.
Mie nägudele vajus mõnulev naeratus.....