Juba on liiga palju möödas viimasest korrast. Hommikul olime kohal koos Taneli ja Kaljoga. Nemad said aeg-ajalt kuuestega glissi, mina panin kamad kokku ja jäin ootele. Mõne aja pärast loodus kutsus mind tungivalt Rohuküla sadama peldikusse. Poole asja pealt käis must imelik värin läbi ja tõttasin, püksid
rebadel, välja. Tuul oli järsku tõusnud korraliku litrini ja Tanel tuli väiksemat lauda ja purje võtma! Ruttu lendasin peale, kusjuures päike kõrvetas nii julmalt, et selga ajasin neopreensärgi ja jalga shortsid. Shortside taskud läksid küll vett täis, nii et võtsin vähemalt kilo juurde, kuid siiski oli full- ja kohati overpower taga! Ülikõva on sellise riietusega kihutada. Sellest olid aga aru saanud ilmselt kõva kolmandik Eesti surfaritest, kes kõik kohale olid jõudnud ja tekitasid megatrafficu ja -chopi. Paar korda jäin ka oma manöövreid, mida just palju polnud, tehes ette kaassõitjatele. Häbi, häbi. Kuna väsimus ja poolelijäänud toimingud sadama peldikus tegid oma töö, lõpetasin 3,5 tundi kestnud sõidu ja läksin Pennyt pildistama, kes tegi tõsiseid grubby katseid.