Lõunapaiku jõudsin Vääna randa. Tuult justkui puhus aga vesi oli täiesti sile, seega sõitsin linna. Bensujaamas sain Kristjaniga kokku ja kimasime Püünsisse. Kogu tee puhus korralikult ja Merka muuli juures oli ilus jänes peal. Püünsis aga polnud tuhkagi. Sellegipoolest läksime peale ja paar esimest triipu sai isegi glissi.
Edasi tuli aga tiksuda ja piirduda Volotsi vaatamisega, kes üsna olematu tuulega end käima pumpas ja siis kõik asjad ära tegi. Üsna muljetavaldav vaatepilt. Tahaks aga siinkohal hoiatada neid surfareid, kes nüüd ruttu endale JP laudu tormavad ostma, et Volotsil pole mitte tavaline, vaid spetsiaalne PRO versioon. Sellest lauast, mis teile poes pakutakse on Pro Edition kilo kergem. Lihtsalt selgituseks...
Kui veest välja tulime tekkis info, et Väänas puhub. Sinna siis kõik suundusime. Suplusrannas oli tekkinud lainet ja tuult oli viiestele purjedele ja suurematele laudadele, ehki Penny ja Volots sõitsid veivikatega. Kui puhus, siis oli kohati palju ja kui oli auk, siis tiksusid kõik. Minu jaoks täiesti uudne kogemus oli 90liitrise freestyle lauaga veivamine. Väga raske ja tuim oli temaga bottomisse minna, kuid üles tagasi läks hea hooga ja olukorras, kus veivikas oleks juba ammu uppunud, glissas ta päris edukalt laine harjani välja ja cutback tuli ilma vaevata slaidides. Arvan, et 90liitrine veivikas oleks päris mõnus riist.
Sedamööda kuidas teised lahkusid, tuul järjest tugevnes ja kui olime jäänud kolmeksesi Penny ja Kristjaniga, vahetasin väikese laua vastu. Viimati sai 75liitriga sõidetud sügisel. Rannastart oli imelik, kuna justkui polnud kuhugile astuda. Esimesed triibud olid väga veidrad. Power oli purjes sees ja laud glissis, kuid edasi ei läinud, justkui oleks midagi uime taga lohisenud. Läksin kaldale ja uurisin. Midagi uime küljes ei tolgendanud, kuid uim oli liiga ees ja loksus pisut. Mul ei olnud kruvikat, sestap kruttisin ta 5sendisega kinni. Laenasin Tõnu käest kruvikeeraja ja panin uime tahapoole. Ja läks paremaks. Esimene tabletop pani jahmatama, kui lihtne ikka on väikese lauaga hüpata! Jala küljes justkui poleksi midagi. Ja veivamine oli nii mõnus. Hoolimatta kolmekuulisest vahest ei ole midagi halvemaks läinud, pigem vastupidi. Tegin enamasti kaldaäärses lainetuses päkapikuveivi, kuna sinna kivide juurde, kus Kris ja Penny sõitsid ja kus lained suuremad olid, ei tihanud minna. Siiski võtsin ka mõned poolemastised lained. Mõnu missugune.Olime vees paar tundi, kuid saime selliseid elamusi, et juttu jätkus peale peakorteris tehtud sauna päris kauaks. Vaesed Kris ja Penny, kes autorooli läksid. Mina aga jõin õlut ja elasin päeva veelkord ja veelkord läbi.
