UUS liit on sündinud !
Aegna Maratonil on ennegi käidud ja suht erinevate sõiduvahenditega.
Paar päeva enne saatuslikku Maratonipäeva tulin koeraga hilja jalutades mõttele, et tandemi üks võimalus on kasutamata.
Natuke kas selleks, et kallutada stereotüüpi, et Penny on kõva lohevihkaja. Ei ole, kõik oleneb ju sellest muhvist kes seal liinide ja laua ühenuskohas asub

Natuke nutitamist ja meeskonna, inventari kokkuajamist ja kohal me olimegi Jussiga laup hommikul Pirital.
Ainuke murelaps oli tuul, kui ennustust jälgides oli välistatud et alla 4 m puhub siis tegelikus oli ikka "sulkailm"
Mis seal ikka maatuulega laismegi stardist jalga, mina purjega, Juss püsti ninas, lohe peakohal täispumbatuna.
Kuulimunani vast suutsime vastupidada, siis hakkasime sahmima, et ikka lohe ülesse saada.
Esimese variandina proovisime nii et Juss ajas oma nöörid poomilt maha ja jäi ise lauale, mina ujusin porisedes loheni ja
õritasin seda mõistliku asendisse saada. Mida aga polnud oli tuul. No ei olnud et seda 9-st lainesõidulohet ülesse saada.
Mis seal ikka kogu kola jälle kokku ja "õige" surfitiivaga Aegna poole edasi. Ja nii me murdusime seal kokku neli korda, kui küsite, et kas see aega võttis, see kokku ja lahku lohekola ja ujumine siis - VÕTTIS küll
Napilt enne aegnat hakkas puhuma ja oi seda kilekotimootorivedu mis siis hakkas. Otseallatuult lohega 8 id tehes oli kiirus super ! Nojah selleks ajaks muidugi glissasid ka formulad ja suured slalalikad...aga so.
Esimesed korralikud katapuldid ei jäänud ka tulemata, eelkõige üritades säästa Ernolt saadud supertruuperkergetkallist taglast hoidsime oma kukkumistes just sellest eemale- Juss kadus just seetõttu tihti nagu kuul lohega taevasse, tundes et tasakaal kaob.
Miks tasakaal kadus ?
SEST ME F...ING KLISSASIME 300 ga !!!! See huilgamine ilmselt Pirtale ei kostnud, sest tuul oli sealt poolt aga no kaks 6B kutti olid kui uue raadioteel juhitava auto saanud.
See gliss oli sama tunne, kui istuks rongivaguni katusel ja paneks selle kihutama, purje ja lohe jõul.
Kuna ühele lauale oli kokku pandud rariteetala ja kilekottiesindaja, siis loomulikult pikema ajalooga spordiala pidi tegelema tõsise tööga, ehk kurrsi hoidma ja krüssama, kui Juss lihtsalt istus ninas ja uilgas seal lauda allatuult vedades. Nii me seal Aegna all tiirutasime ülilahe , hea et ära ei uppunud sest naer võttis viimasegi õhu kopsust ja sellises seisukorras ei suutnud ka laual kaua püõsida...ning veeall ilma õhuta oli veel hapum.
Aga ega sellest siis tuju halvemaks läind

Kui varsti jõudsid kaatriga Madis fotoka ja Luka kaatriga oli meil kõrgusesaavutus juba hea. Aga fotosessiooni jaoks glissika kaotasime need kiirelt.
Kui kell näitas 17:30 (start oli 12:00) oli meil kõik vesi joodud ja müslibaarid sees. Järgi jäi vaid üksteisele otsavaadata ja pisar lasta.
Jussi kaasavõetud telefonil (mingi nokia "mittenutitelefon") millega me enne aegnat helistada ei suutnudki, sest see * ja siis AVA värk oli nii vüüraks saanud, et otsustasime helistamisest loobuda.
Nüüd Paadi restorani juures murul lebades suutsime lahti häkkida ja varsti oligi Liis meil autoga järgi.
Supertänud Jussile kannatamast ja aitamast ja jagamast seda päeva !
Tarmo Käosaarele tandemi eest, ilma milleta me seda pulli poleks saand teha.
Ernole superkerge taglase eest (klepsud võtsin kõik maha ja kõik peaks ilus olema jälle

)