Kui esmaspäeval veel sai Ristna mõnusid nauditud, siis teisip oli juba hommikul 5:00 äratus, Ingvar peale ja Pavilosta poole tee algas. Need 600 km-sed otsad on ikka väga rajud, sest tavaliselt peab neid sõitma kas vara vara hommikul või hilisõhtul-öösel. Nagu autopiloodiga jõudsime üle piiri kus täielik shokk - ülesseäratuseks oli kaks kitse, kes teele ilmusid ja üks neist polnud otsustanud kuhu poole meie autost minna. 4 korda muutis suunda, nagu ka meie (piduripedaal oli suht põhjas ja tundus et kiirus ei vähene ega vähene) Selle slaalomi lõpp oli ülinapp ja õnnelik, suutsime siiski säästa nii kitseelu, kui ka auto. Adrenaliinitulv hoidis erksana pool tunnikest....