Ristnaga seoses meenub mulle tavaliselt seapraad, megapohmell ja kivid. Kuid sügavamal mälusoppides tuhnides, leidub mõndagi helget. Tuleb meelde noorus, Mait karkudega Vigri peal, esimesed veestardid Põhjalahest veel põhjapoolsemas lahes, kuuetunnine triibutamine koos Papa ja Kodresega Paabulahes. Natuke hilisemast minevikust leidub ka nii mõndagi head. Ükskord Tõnu ja Erki ja Kaljoga Paabulahes kui sai terve päev  sideshorega hüpata ja veivata