siis Siinai poolsaar ning Sharm el Sheik. Lennust veel niipalju, et loodetud araablannadest stjuurdesside ja pearätikut kandva piloodi asemel on meil pardal poolakeelne teenindus ja lendurikabiini suunduval tumedanahalisel mehel on peas kõige ehtsam rullnokats. Tagurpidi. Mille kuradi pärast nad siis alkoholi ei paku?! Ja veel... õhkutõusmine lumetormi ajal toob meelde külaskäigu lõbustusparki ning maandumise ajal enamik inimesi oigab ning allakirjutanu toob kuuldavale inglisekeelse vandesõna. Siiski midagi ei juhtu, lennuk saab pidama ja kõik plaksutavad. Veel tunnike sõitu läbi öise Egiptuse. Tee peal kohtab palju kohalikke patrulle, kes meenutavad oma väljanägemiselt kõige rohkem Mehikoorma kalureid. Samad kottis dressipüksid, samas stiilis vuntsid ning sama hägune pilk silmis. Ainult automaate nad Mehikoormas ei kanna.

Hommikul ärkame, sööme ja rigame. Käib üks hele plaks ja 5,7le mastitopi rihmaks õmmeldud koormarihm katkeb. Aga vähemalt seekord mu õmblused pidasid! Veidi nukrana panen 4,2 kokku. Esimesed 50 meetrit kaldast tuleb läbida ujudes, et jõuda tuuleni. Justkui ükskord Harkus. Siis kui Penny ütles, et offshore ruulib. Harkus küll mitte. Siin on aga sõidetav. Siiski üsna puhanguline. Ja kui sisse käid, siis köhid ja tatistad. Justkui Harkus. Siin soola, seal muda ja jumalteabveelmille pärast. Ka vee värvused on Harkus ja Dahabis võrreldavad. Harkul kohtab vähemalt kolme erinevat tooni pruuni, siin aga on kalda ees helesiniroheline, sügavamas kohas lihtsalt imeilus sinine ja ja korallide läheduses lillakassinine. Mis sest ikka kirjeldada. Seda peab ise nägema.

Selleks ajaks, kui tuuletsooni olen ujunud hakkab ka termo tööle ja kiidan Allahhit suure purje purunemise eest. Neljasest on enam kui küll, kaks korda sikutan isegi peale. Harjutan vulcanit. Ikka ja jälle. Algul justkui lubab, kuid hiljem ei saa laudagi veest välja. Päris häbi on oma teamvosa.ee ja est313 kleepsu pärast. Oma saamatuses süüdistan mõistagi tagumist jalaaasa, mis, end iseeneslikult ja järjekindlalt lahti kruvib.

Heints aga paneb hästi, vulcani harjutamine mõlemal halsil, kisub tal juba spocki poole. Robi aga meie liigasse ei kuulu. Tema tallab omi radu.

Õhtul, kui seda juttu kirjutan, tulevad päeva huvitavamad sündmused meelde. Surfist olid parimad elamused, mõnel vulcani katsel aga kõige ägedam oli carving 360 teha selles sinisinises vees.

Muidu aga oli väga huvitav ja kasulik Epu korraldatud kiirekskursioon Masbatisse.

Ja veel. Istusime Robiga rannaliival ja avastasime, et hoolimatta soojast ilmast ning veel soojemast veest, ihkab eestlase hing ikkagi ühte salajasse kohta, kus on tapjakajakad ja roostes raudtoru keset lahte.

Ah jaa. Õlu on siin lausa väga hea ja nendes paaris poes kus teda müüakse, ei maksa ta rohkem kui Tallinnas bensujaamas, ainult et teda tuleb hotelli territooriumile salaja sisse smuugeldada.